Umbes 13. sajandil eKr juhtis Mooses heebrealasi suurele rändele, tuues Egiptusest välja{1}}leiva valmistamise tehnikaid.
2. sajandi lõpuks pKr standardiseeris Rooma pagarite gild leiva-valmistamise tehnikad ja pärmitüved.
Enne leivamasina leiutamist oskasid inimesed leiba teha vaid käsitsi. Leiva valmistamiseks oli vaja taigna moodustamiseks kõigepealt segada jahu, vesi ja muud koostisosad.
19. sajandi teisel poolel leiutas afroameeriklane Joseph Needham (sündinud 1848) maailma esimese kaubanduslikult saadava leivamasina prototüübi.
See leivamasin sai aga ainult tainast sõtkuda ja segada. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses täiustasid ja arendasid erinevad leivamasinate tootjad pidevalt Needhami leivamasinat, mis lõpuks võimaldas sellel automaatselt valmistada terveid leivapätsid ja nii sündis kaasaegne leivamasin. Siiski ei saanud leivamasin oma suurte mõõtmete ja märkimisväärse ruumivajaduse tõttu kodumajapidamistes laialt levinud.
Suuremahuliste integraallülituste laialdase kasutamise ja kulude vähendamisega töötas Jaapani elektroonikatootja 1986. aastal välja esimese koduse leivaküpsetaja. 1987. aastal saadeti see Ameerika Ühendriikidesse messile, kus seda käsitleti kui uudsust ja keegi ei ostnud seda tegelikult. Seejärel alustas Sanyo leivatootjate eksportimist Ameerika Ühendriikidesse. Oma kompaktse suuruse, mitmekesise välimuse ja praktiliste funktsioonide tõttu sai leivaküpsetaja ootamatult kodumajapidamistes populaarseks, eriti USA ja Ühendkuningriigi turgudel. Tänaseni on USA ja Ühendkuningriik koduleivatootjate kaks suurimat turgu.
1990. aastate keskel sisenesid Hiinasse leivatootjad. Mõned Hiina tehased ostsid prototüüpe välismaalt ning asusid uurima ja arendama oma. Madalamatest hindadest ja kiiretest tooteuuendustest kasu saades hõivasid kodumaised leivatootjad kiiresti üle 70% rahvusvahelisest turuosast, peamiselt originaalseadmete tootjate tootmise kaudu.
Pärast 2000. aastat läbisid leivatootjad teise-põlvkonna tehnoloogilise optimeerimise, mis hõlmas Hiina liidest, ja sisenesid ametlikult Hiina majapidamistesse.
2009. aastal toodi turule kolmanda-põlvkonna leivamasin, mille leivateotmisfunktsiooni-kaasas rohkem Hiina-stiili elemente, nagu näiteks riisiveini, jogurti ja moosi valmistamise funktsioonid.
Seni pole ükski kodune leivavalmistaja Hiina toiduvajadusi tõeliselt rahuldanud; see keskendub endiselt peamiselt leiva valmistamisele, samal ajal kui hiinlaste lemmik aurutatud kuklite valmistamise funktsioon on tehnoloogiliste raskuste tõttu soiku jäänud.
